Rahvusliku omapära kultiveerimist on viimasel ajal eriti elavalt hakanud harrastama mõned tuntud pealinna perekonnad. Peale rahvariiete kandmise pidulikel juhtudel – seni on see komme paraku levinud üksnes daamide hulgas – on asutud rahvuslikku momenti viljelema ka kodusisustuses. Isegi pidusöökide koosseisu on katsutud “rahvustada” ja “peente” prantsuse toitude asemele, mis sageli pealegi on peened üksnes oma keerulise nime poolest, tuua söögkaardile eesti toite. Roale “kaalu” andmiseks lisatakse sellele isiku nimi, kelle köögikuntsi tulemusena toit on tekkinud.
Perekondi, kus eesti kultuuri eelistamine kõigil aladel on omandanud kindla kuju, ei leidu arvuliselt siiski kuigi palju. Üheks selliseks on direktor Georg Tofer-Toriveri kodu. Tema ja ta abikaasa Vera Tofer-Toriveri on võtnud endale eestipärasuse propageerimise teataval määral eluülesandeks. Juba see, et dir. G. Tofer-Toriveri ise “julgeb” intiimsemat laadi koosviibimistel kanda fraki asemel eesti rahvariiet, tõendab teatavat kindust oma idee teostamisel. Tema eesti frakk on tegelikult omaaegne pikk kirikukuub käsitsi õmmeldud punase tikandiga ja kuldnööpidega kuue servadel, meenutades sellisena kuldtikandiga ehitud diplomaadikuube. Sarnasust suurendab veel asjaolu, et dir. Tofer-Toriveri kannab selle kuuega valget kraed nurkadega ja valget kaelasidet, nagu tavaliselt fraki juure. Selle rahvarõiva salongilikkust tõstavad põlvpüksid, mis jätavad oma lõikelt niisama hea mulje kui samalaadne etiketile vastav rõivastusese Inglise kuningakojas. Seal on püksid valmistatud läikivast siidist. Ei saa väita, et meie rahvuslik piduülikond oleks vähem pidulik kui ballisaalide frakk.
Meelsamini kannab G. Tover-Toriveri oma ülikonna veidi pidulikumatel juhtudel oma talus Loksal, Valgejõe kaldal. Talu moodustab omapärase stiilipuhta terviku. Kohal on veelgi endine nimi Kotkaveski, milline on pärit ühest vanast legendist.
Varastatud prints.
Ajalooliselt on kindlaks tehtud, et praeguse Kotkaveski kohal oli juba 1640. aastal veski. Sel ajal kujutas nüüdne elav suvituskoht Loksa endast vaikset maanurka, kus leidus ainult paar talu.
Kotkaveski tekkimise kohta liigub legend, mis ilmus ka trükitult 1840. a. Stavenhageni poolt väljaantud “Livländische Ansicht’is”. Legend jutustab Rootsi sõjaväelasest, kes pärast pikki sõjakäike ja rikkalikku tasu oli asunud jäävalt elama siia idüllilisse vaikusesse. Rootsi kindral oli suur jahimees, kes meelsasti lentsis mööda metsi, püss õlal.
Ühel ilusal suvisel päeval, millal päike põletas pilvitust taevast kuumalt, sattus kindral oma jalutuskäigul jõe kaldale. Vaadates juhuslikult taeva poole, silmas ta oma hämmastuseks suurt kotkast kes oma küüntes kandis väikest last. Esimeseks mõtteks oli vanal sõjamehel kotka mahalaskmine, kuid selleks puudusid tal kuulid. Viivitamata rebis ta oma jahikuue eest hõbenööbi, laadis sellega püssi ja tulistas. Ning vaata imet: kuul tabaski! Kotkas päästis lapse lahti oma küüntest ja lendas edasi. Õnneks kukkus laps jõkke ja ei saanud mingit viga. Tema kaelas olevast kuldtahvlikesest selgus, et laps oli kuninga poeg kaugelt maalt. Viivitamatult rakendas kindral neli hobust ja ruttas kuninga juure. Riigis valitses suur lein printsi kadumise pärast. Seda suurem oli rõõm, kui Rootsi kindral tõi lapse tagasi. Kuningas pakkus talle tasuks kulda ja hõbedat ning kalliskive, kuid õilis rüütel keeldus kõigest. Oma maale tagasi sõites asutas ta Valgejõe kaldale, sinna, kuhu lapsuke oli kukkunud, veski ja nimetas selle Kotkaveskiks.
Nüüd kuulub see veski ühes suurte metsade ja kenakese uudismaaga eestlasele, kes ostis selle aadlimarssal Delingshauseni leselt. Endine omanik ei kohelnud veskit kuigi hoolikalt. Hooned olid lagunemas ja maa söödis. Dir. Tofer-Toriveri on seal teinud palju tööd ja praegu lokkab vili endise söödimaa asemel. Talu sisustamine on läbi viiduderilise armastuse ja hoolega. Siingi on omanik otsustanud individuaalset, julget maitset.
Kotka vaim.
Tundub, nagu lehviks talu kohal legendaarse kotka vaim. Kõikjal on näha selle julge ja julma linnu embleemi. Suur üldruum sisaldab omapärases stiilis mööbleid, milledel domineerib kotka embleem. Tammepuust sohva leen kujutab endast laiali tiibadega kotkast, kuna käsitugedeks on kaks poolikut veskikivi. Neljal kõrgel toolil on leenidel veskikivil istuv kotkas. Söögilaua 12 toolil on bareljeefina kujutatud loomariigi esindajad: lõhe, angerjas, vähk, kukk, hobune jne. Peremehe tooli ilustab Kotkaristi kuju, kuna dir. Tover-Toriveri on ka Kotkaristi kavaler. Perenaise toolile on lõigatud Mustjala ja Tori rahvariietes kujud. Eestoas on vana vokiratast kasutatud lühtriks, mis on kinnitatud lakke kolme ketiga. Valgustusekstarvitatakse muidugi küünlaid. Joonised on teinud omaniku poeg Anatoli Tofer kuna kujud lõikas kunstikooli insp. Hansen.
Kotkaveski- õigemini jahilossi – vastu tuntakse ümbruskonnas suurt huvi. Sageli käiakse vaatamas eeskuju mööblite valmistamiseks, kuna maal võidab üha enam maad eitav suhtumine standardmööblile. Maamaja peab ju endast kujutama enam kodu kui linnakorter.
Maiuspalasid eesti nimedega.
Direktor Georg Tofer-Toriveri huvi kõige eestipärase vastu ulatub ka toitudeni. Kodumaa roogade propageerimiseks korraldas proua Tofer-Toriveri dinee pealinna tuntud maiasmokkadele. Dineel serveeriti üksnes eesti leiutisi kulinaarsel alal.
Õhtueine algas “Leivakestega proua Seljamaa moodi”. Neil oli siutsusilgu pasteeti jõhvikaga ja lutsu marineeritud maksa sibulaga. Järgmine toit “supp-püree proua Varma moodi” oli kaerahelbed jõhvikamahlaga ning selle juure pirukad odratangu ja sibulaga. Kolmandana pakuti “silgu filee proua Ojansoo moodi” mille kasteks oli provanks marineeritud seentega. Lihatoiduks oli “soe pott proua Akeli moodi”, mis sisaldas moorituna soolast sealiha, värsket loomaliha, värsket keelt, vorste ja ribi. Salatiks kasutati “proua O. Toferi moodi” värsket kapsast, õuna, sellerit ja pressitud jõhvikaid. Magustoiduks pakuti “kreemi proua V. Toferi moodi” eesti pähkleid pohlakastmes.
See õhtueine saavutas sellise kuulsuse, et perenaine oli sunnitud korraldama teisegi samasuguse. Tol ajal kavatseti isegi pidada “rahvuslikku balli” Läti eeskujul. Sellel oleks serveeritud üksnes eesti naiste retseptide järgi valmistatud toite, et tõendada kuivõrd häid ja maitsvaid toite on võimalik teha kodumaa põllul ja metsades kasvanud saadustest. Mingil põhjusel jäi see kena algatus teostamata.
Võib-olla elab see “rahvuslus” kõhu alal praegu uuestisünni aega. Muutunud olukord asetab kodanikele piire ka toitumises ning eesti road võivad kujuneda isegi väljaspool kodumaa piire otsitud ja eelistatud söökideks peolaual.