Kevadest saati Lahemaa rahvuspargis toimunud lageraie osutab halastamatu selgusega Eesti riigi täielikule haldussuutmatusele. Ühteviisi hambutud on selles võitluses olnud nii rahvuspark, vald kui ka riik. Ainsana on hambad suus noorel ärimehel Margo Klemental.

Rahvuspargid on rahva teadvuses kuidagi erilised paigad. Kuid see ei tähenda üksnes hingematvaid maastikke. Teooria järgi peaksid loodus ja inimene rahvuspargis sõbralikult koos elama. Kaitsealadel on majandustegevus keelatud, kuid rahvuspargis lubatud. Olgu selleks või metsalangetamine. Tõsi, teatud piirangutega.

Varakevadel sai Kotka küla suurimaks metsaomanikuks 25-aastane Paide noormees Margo Klementa. Ta oli kunagise kuulsa riidevabrikandi Anatoli Torivere-Tohvri metsad ära ostnud. Kokku 130 hektarit.

Ärimees saabub külla

Niipea kui ärimees Margo Klementa omanikuks sai, hakkasid saed Kotka külas vinguma. Enam ei olnud vahet ööl ega päeval. «Kui õhtul koju tulin, ei tundnud ümbrust enam ära,» jutustab Kotka küla elanik Benno Sommer. «Nagu sõda oleks üle käinud. Teed muutusid mülkaks. Toas oli ka öösel valge, kümne meetri kaugusel aia taga möirgasid prozhektorite valgel harvesterid.»

Midagi nii kohutavat polnud ükski Kotka küla elanik varem näinud. Külarahvas tundis end abituna. Seni olid nad teadnud, et elavad Lahemaa rahvuspargis, kus loodus ja mets on kõige tähtsamad.

Nüüd seletasid traktoristid, et käsk on vanem kui nemad ja muu neid ei huvita. Neile on lubatud langetatud tihu eest kümnekas, ja kõik. Kuid mets ei langenud mitte üksnes küla ajaloolises südames, vaid ka selle ümbruses. Peagi haigutas Lahemaa uhkeimate laante kohal lagastatud kuumaastik.

Eriti valus oli seda vaadata Kotka küla vanematel asukatel. Nad mäletavad veel, kuidas suhtus metsa endine omanik, riidevabrikant Anatoli Tohver-Torivere. Tohvri-härra maksis külarahvale, et nad iga mahapudenenud oksa ja käbi üles korjaksid.

Benno Sommer on surmkindel, et kui Kotka küla kunagine suurim metsaomanik näeks, kuidas tema metsi on vägistatud, külasüdame püha metsatukk kaasa arvatud, hakkaks ta isegi hauas nagu painavas unenäos vähkrema.

Seaduste järgi poleks uus omanik oma maavaldustes esimese paari kuu jooksul tohtinud lillegi liigutada. Sest riik võib selle aja jooksul ostueesõigust rakendada ja maatüki endale saada. Muidugi juhul, kui ta seda vajalikuks peab. Uus maaomanik sellest ei hoolinud, kinnitab Lahemaa.

Ühelt loomalt mitu nahka

Vaid mõni päev pärast seda, kui notar 11. märtsil ostumüügilepingu heaks kiitis, hakkasid Kotka küla puud langema. Kui riik ärkas, polnud enam mõtet ostueesõigust rakendada. Mets oli ju kadunud ja lagastatud maa vastu ei tunne enam keegi erilist huvi.

«Nad magasid ostuakti maha,» pareerib Klementa. «Kui nad lõpuks ärkasid, hakkasid nagu peata kanad ringi jooksma. Nüüd otsivad nad oma tollasele veale õigustust. See oli algusest peale nendepoolne möödalask.»

Klementa sõnul poleks ta Kotka küla metsi kunagi ostnud, kui talle oleks ette kirjutatud, et seal midagi teha ei tohi. Ta soovitab võrrelda kahte kuupäeva. Eelmise omaniku saadetud metsateatis peagi algava raiega saabus keskkonnateenistusse juba 20. veebruaril, ostu-müügileping sõlmiti aga 11. märtsil. Eitavat vastust endine omanik saanud pole. «Neil oli kaks nädalat raieõiguse lepingu ülesostmiseks.»

Lehemaa rahvuspargi looduskaitsespetsialist Kaja Riiberg räägib teist juttu. Selle järgi saatis Lahemaa 4. märtsil vastuse palvega raietööd seadusega vastavusse viia. Pealegi olevat ostu-müügiaktis must valgel kirjas, et kaks kuud ei tohi uus omanik oma varaga midagi teha. «Omaniku muutus ei puutu asjasse,» naerab Klementa. «Raieõigus sellest ei muutu.»

Algusest peale oli uue omaniku eesmärgiks pigistada oma maast välja maksimum. Algul mets maha ja rahaks, pärast detailplaneeringut krundid kalli raha eest maha müüa. Krunt Lahemaa südames, Valgejõe ürgoru kaldal on väga kallis.

Postimehega kohtudes tunnistas Klementa, et kõige suuremale lagedaks raiutud alale kerkib tõepoolest peagi uus ja noobel küla. Kui seni on Kotka külas kümmekond suitsu, siis «Klementa küla» valmides lisandub neile veel vähemasti veerandsada. Just seetõttu ei lasknud uus omanik end kevadisest kärast liigselt häirida ja saatis suvise raierahu ajal saed järgmisele rünnakule.

Kuigi Lahemaa rahvuspark vandus, et mingit küla Valgejõe kaldale ei kerki, algatas Loksa vallavalitsus ometi 22. augustil Varblase kinnistu detailplaneeringu.

«See on surnult sündinud asi, kuna Lahemaa rahvuspargis ei lähe selline asi läbi,» seletas valla ehitus- ja järelevalveinsener Villu Uett juba tollal Klementa esindajale. Samas filosofeerib Uett, et kui inimene tahab raha mõttetult tuulde loopida, siis võib ta algatada detailplaneeringu olgu või Raekoja platsile. «Kui seda ära ei kinnitata, on see mõttetu.»

Vallavanem Madis Praks pole nii resoluutne. Kui seda Lahemaad ees ei oleks, siis temale uue ja jõuka küla kerkimine tegelikult meeldiks. Margo Klementa ise on Postimehega kohtudes avameelne ega kahtle, et tema sellest mängust võitjana välja tuleb. «Mis selles siis halba on, kui tormiheite asemel oleks seal kõrghaljastusega elamurajoon?»

Naeruväärne trahv

Kevadel karistati Klementat 4800 krooniga. «Enamat poleks saanud seadusest välja pigistada,» tõdeb keskkonnainspektsiooni nõunik Himot Maran. Tema arvates rikkus omanik metsa langetades mõningaid seadusepügalaid, muu hulgas langetas ka paarkümmend riigimetsas kasvanud puud.

Inspektsiooni hinnangul erilist keskkonnakahju kevadel ei tekitatud. Suvel hakkasid saed ootamatult uuesti möirgama.

Oktoobris ründasid saed Kotka ümbruse metsi veel kolmaski kord. Rohkem ei suutnud looduskaitseorganisatsioonid Eesti uhkeimas rahvuspargis valitsevat barbaarsust välja kannatada ja nõudsid keskkonnaminister Heiki Kranichi tagasiastumist.

Eriti ajavad looduskaitsjaid raevu korduvad lageraied. Need on aga rahvuspargis keelatud. «Ma pole mingit lageraiet teinud, olen vaid tormikahjusid likvideerinud,» tõrjub Klementa süüdistusi. «Tormiheidet oli selles metsas ikka tohutult, 30-40 protsenti oli kahjustatud.»

Seetõttu oleks Klementa sõnul metsa väärtus, kui ta midagi ette poleks võtnud, iga päevaga kahanenud. «Igal inimesel on õigus oma metsast tulu saada!» Klementa kinnitab, et on algusest peale tegutsenud seadusetähte järgides ja teinud üksnes turberaiet.

Ärimees juhib tähelepanu tõigale, et mõne aasta eest tehti tema metsa kõrval samamoodi lageraiet: «Tervelt kolmekümnel hektaril! Aga see oli samuti tormiheite likvideerimine ja ükski roheline ei köhinud.»

Kuid roheliste väljaastumisel oli mõju. Hetkega vahetati välja leebe karistuse määranud ametnik. Uus luud aga arvutas suvel ja sügisel tekitatud keskkonnakahju suuruseks enam mitte 4800, vaid juba veidi üle kahe miljoni krooni.

Minister viibutas rusikat ja teatas, et tema meelest peaks Klementa-sugune mees trellide taha jõudma. Otsekui selle kajana võeti Klementa 13. novembril tõepoolest 48 tunniks vahi alla, kuid loodetud kümnepäevane arest lendas pauguga vastu taevast. Kohus ei pidanud esitatud fakte piisavaks.

Järvamaa noored hundid

Muljetavaldav pole mitte üksnes 25-aastase ärimehe Margo Klemanta sihi- ja enesekindlus, vaid ka tema kriminaalse karjääri pikkus. Juba teismelisena jäi ta Rootsis vargusega vahele.

Avalöök oli mastaapne. Sõpruskohtumisele saabunud Paide 15 noorest jalgpallurist tabati näppamiselt tervelt 12. Klementa mäletamist mööda pakkusid poistele huvi tossud ja riided.

Klassijuhataja Helme Lillo mäletab, et kool pidi seepeale saatma politseisse poiste iseloomustused. Kuid pärast asi unustati. Järva politsei nimetab esimese neile teadaoleva faktina «mingit löömisega seotud asja» aastast 1994.

Kolme aasta pärast jõudis kahekümneaastane Klementa oma esimese kriminaalkaristuseni. 20. oktoobril 1997 karistas Järva maakohus Tartu Ülikooli tollast majandusüliõpilast ebaseadusliku metsaraie eest kolmekuulise vabadusekaotusega aastase katseajaga.

Kuritegu pandi toime 1996. aasta lõpus Järva-Jaani vallas Kagavere külas. Klementa reaks oli raietööde korraldamine ja metsa mahamüümine.

145 lehekülje paksusest toimikust selgub, kuidas Klementa juhtimisel rikuti teadlikult seadusi ja tormimurru likvideerimise sildi all korraldati lageraie. Kuigi mastaabid olid tänavu Lahemaal toimuvaga kõrvutades mikroskoopilised, oli tegu sisuliselt sama asjaga.

Tõsi, tollal polnud Klementa ise veel metsaomanik. Kuna noormehel töökoht ja kindel sissetulek puudusid, ei mõistetud temalt ka keskkonnale tekitatud kahju välja. Klementa end süüdi ei tunnistanud. Sama kinnitas ta nüüd ka Postimehele.

Koos sõpradega võeti ette ka suurejooneline pangapettus. Postimehele teadaolevalt mõtlesid Klementa kooli- ja trennivennad Paide gümnaasiumi päevilt Mallor Malmre ja Rainer Tammiste välja kuritegeliku äriplaani.

Kuritegeliku äriplaani realiseerimisel tegeles Margo süüdistuse andmetel kodulinnas ilma elu- ja töökohata meeste otsimisega, pani neile puhta särgi ja ülikonna selga ning kuldkella käe peale ja sõidutas Tallinna Ühispanga peakorterisse. Seal vormistati meestele, kes ise poleks suutnud dokumente täita, soliidsed krediitkaardid.

Kui kaart valmis, oli tankist oma turuväärtuse minetanud. Ta puges tagasi oma päevinäinud ürpi ja toimetati bussijaama. Saksana sai ta autoga sõita vaid ühe otsa – Paidest pealinna.

Ühispangas müügijuhina töötanud Malmre teadis, et ühe kaardiga on võimalik enne, kui see sulgub, mitu korda sama summa välja võtta.

Ühtekokku pettis neljaliikmeline jõuk 14 kodulinna tankisti abil Ühispangalt välja ligi miljon krooni sularaha. Pikantseks muudab afääri pangapettuses osalenud Mallori isa amet. Kodupanka röövides tegi müügijuht Mallor ühtaegu ka külma oma isale.

Kümme aastat tagasi juhtis just Arne Mallor Paides toimunud asutamiskoosolekul kümne maapanga liitmisel kujunenud Eesti Ühispanga sünnioperatsiooni. Just tema autoriteedi tõttu jõudis poeg Mallor pärast sõjaväge Ühispanga peakorterisse. Täna juhib Mallori isa, Paide üks lugupeetumaid isikuid Arne Mallor direktorina panga kohalikku filiaali.

Peale pangakaardipettuse tegeles jõuk ka telefonikaartidega. Uurijad süüdistasid Klementat kolmes kuriteos: kelmuses, dokumentide võltsimises ja kuritegelikku ühendusse kuulumises ning saatsid mahuka kriminaalasja juba 1999. aastal kohtusse. Tallinna linnakohtus on protsess juba üle kolme aasta veninud.

Klementa kinnitas, et tema pangapettur pole ja on segatud loosse vaid oma sõprade tõttu. Postimehele teadaolevalt kaitseb Klementat kohtus Eesti üks tippadvokaate Monika Mägi.

Eelneva valguses tundub musta BMW dzhiibiga ringi kihutava noormehe lugematutest pattudest liikluseeskirja rikkumisest rääkimine kuidagi kohatu. Samas näitavad lugematud halduskaristused, et liikluseeskiri teda ei huvita.

Ainuüksi paari viimase aastaga on Klementat jõutud karistada vähemasti kümnel korral. Enamasti on tema auto lennanud lubatust 20-40 km/h kiiremini ja tulnud tasuda ümmarguselt kolm tuhat krooni.

Tänavu mais võeti Klemental enam kui 40 km/h lubatust kiiremini sõitmise eest load kolmeks kuuks ära. Sellele vaatamata lendas tema dzhiip 8. augusti keskpäeval Tartu maanteel 205-kilomeetrise tunnikiirusega. Seekord tasus ta 12 000-kroonise trahvi.

On veel üks tähelepanuväärne moment. Suvest alates on Klementa sättinud Lahemaal lageraiet tegema 20-aastase paidelase Keijo Kauna. 13. novembril esitas Harju politsei noorukile kriminaalsüüdistuse, mille järgi võib teda oodata kuni viieaastane vabadusekaotus.

Tähelepanuväärne on ka Keijo ema taust. Riigimetsa keskuse Edela regiooni raamatupidajana töötanud Lea Kaun kandis enda arvele 200 000 krooni riigimetsade raha. Pärast seda kui kuritegu avalikuks tuli, proua Kaun vallandati ja Pärnu maakohus karistas teda mullu 30. mail riisumise eest tingimisi kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusega kolmeaastase katseajaga. Käbi ei kuku kännust kaugele…

Kuningas on peaaegu alasti

Eesti looduskaitse ühes pühamas paigas – Lahemaa rahvuspargis – kevadest saadik toimunud jõhkratest lageraietest ärritatud üldsus ei mõista, kuidas see võimalik on.

Kõrged keskkonnaametnikud ei imesta põrmugi, samas pole keegi neist nõus oma nime all seadustes haigutavaid auke kirjeldama. «Seda pauku oli juba ammu oodata,» tõdeb keskkonnaministeeriumi kõrge ametnik.

«Ime, et see alles nüüd tuli,» ütleb ta ja hakkab lugema: esiteks on piir turbe- ja lageraie vahel sisuliselt vitsaga vee peale tõmmatud. Kui kurikael taipab öelda, et ta tegi turbe-, mitte lageraiet, jääb ta kohtus suure tõenäosusega võitjaks.

Teiseks sõltub ka keskkonnakahjude hindamisel kõik tõlgendamisest. Teiste sõnadega on ka siin piir selle vahel, kas kurjategijat karistatakse mõne tuhande või mõne miljoni trahvikrooniga, maitse asi. «Kust hakkab keskkonnakahju õigupoolest pihta?» küsib ametnik. «Küsimus on ü h e s lauses!»

Kolmandaks ei saa kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi tänaseni mingit keskkonnakahju hinnata. Kuigi seadus on ammuilma olemas, pole tänaseni metoodikat, kuidas kahju hinnata.

Neljandaks võeti alles mullu metsaseadusest välja lause, mille järgi küpse metsa raiumisel tekitatakse keskkonnale kahju. «Aga rahvuspargis ju valdavalt küpsed metsad kasvavadki,» ei jõua rahvusparkide mitmed juhid seaduse veelgi leebemaks muutmist ära imestada.

Viiendaks – metsateatise saatmisel pole saatjal kohustust hiljem tõestada, et ta seda tegelikult ka tegi. See on aga oluline nüanss, sest kui saatja pole kahe nädala pärast eitavat vastust saanud, võib lasta sael välkuda.

Vahest piisab. Postimees ei hakka rohkem puust ette tegema ja punaseks värvima. Pole kahtlust, et samamoodi nagu avalikkuse ees vett täis suuga keskkonnaametnikud, tunnevad ka nende vastasmängijad – metsaärile spetsialiseerunud kurjategijad – eespool kirjeldatud seaduseauke. Seetõttu on neil advokaatide toetusel ka üsna turvaline säherdusel maastikul tegutseda.

Poliitikud, nagu keskkonnaminister Kranich, aga pauguvad siis, kui muud enam rahva rahustamiseks üle ei jää. Ajal, kui ministripõli kohe otsa saamas, on seda eriti lihtne teha. Kohtusse jõuab Margo Klementa asi igal juhul pärast Kranichi ajastut. Kui üldse jõuab.

Postimeest konsulteerinud asjatundjate hinnangul on riigi võiduvõimalus parimal juhul 50%. Margo Klementa juhtum osutab halastamatu selgusega Eesti riigi totaalsele haldussuutmatusele, ja seda praktiliselt kõikidel tasanditel.

«Lahemaa on hambutu, kohalik võim on hambutu, riigivõim on hambutu,» laiutab Loksa eelmine vallavanem Mihkel Tiks käsi: «Hambad on üksnes pätil suus. Kui kolm korda järjest tehakse Lahemaal lageraiet ja ministrid peavad omavahel nõu, kuidas ühte pätti vahele võtta, muutub asi sügavalt naeruväärseks.» «Kõige hullem, et klementad juhivad meil praegu riiki. Teevad riigikogus endale sobivad seadusi, kui soovivad täidavad neid, istuvad keskkonnaministri toolil ja seletavad et metsa kasvab nii palju, jõuaks ainult eest ära raiuda.»

Võserik, epl online 1.7.02

Peeter Ernits

https://www.postimees.ee/1980235/uks-jarvamaa-noortest-huntidest-mitte-koige-hirmsam