Kõik Tallinnale ligemad weekogud wälja renditud. “Kui peremees lubab — püüa!”
Kewadel, wete lahti minekul, on igal õngitsejal-sportlasel tung — wee äärde. Kas kala saab, see on weel küsimine, kuid ehk „näkkab”. See mõte mõlgub igal õngitsejal peas. Loomulikult ei tasu kinni püütud kalapojuke waewa ega tulu. Aga lõbu on enam wäärt kui ainelised kulud selle juures.
Õngitsemine on ju ilus ja närwekosutaw sport, kuid siinjuures ei tohi unustada waid üht asja: weekogu ei anna kala, kui seal midagi sees pole… Sellepärast on meil wiimasel ajal üle mindud kalamajandusele, tänu põllutööministeeriumi kalaasjanduse büroo waheleastumisele. — Enne kui weest kala wälja tõmmata, tuleb ka õngesportlasel mõelda sellele — „egas ma silmapesukausist kala ei püüa”.
Riik, meie kalamajandust silmas Pidades, walwab, et .weekogud tühjaks ei jääks. Eriti on mõeldud linnaäärsete weekogude peale. Tuhanded inimesed lähewad õngitsema, — kuid mida.
Linn ja riik on annud oma weekogud kalakaitse alla. Ja sellega on ühinenud paljud weekogude omanikud, st. talunikud jateised administratiiw õiguslikud üksused, kellel õigus weekogu peale.
Kus wõiks linlane kala õngitseda?
Soe küsimus loomulikult huwitab igat õngitsejat. Piritale wõib ju minna, kuid sel juhtumil tuleb teada, kus on eramaa — s. t. ühtlasi sellega ka era weekogu. Seal wõib ta püüda, aga meeles pidades, et jõe kaldal walwab politseinik ja ka eraisikud, kes otsekohe õngitseja kohtu ette saadawad. Pirita jõgi on ju tükati püüdjaile waba, aga ainult eraomaniku loal. Osaline püügikeeld on maksew kuni Lagedi sillani.
Keila-Joal ei tohi peale rentnikkude keegi kala püüda.
Keelatud kalapüügi kohtadest nimetame weel: Pirita jõgi, Keila-Joa, Walge jõgi (kokkuleppel weeomanikega sinna juure kuulub ka Kotkaweski), Rummo järw, Klooga järw, Harku järw, Kahala järw. Loobu jõgi, Pudisoo jõe harud (Männiku ja Pärlioja), Rooküla ja teised siseweed. Sinna on kalasportlased wette lasknud kalaipoegi ja kalamaime. See kõik on neile maksma läinud palju raha ja loomulikult ei taha nad wõõraid püüdjaid ligi lasta.
Jääb järgi ainuke nõuanne kalastussportlastele — weidi linnast eemale. Näit üles minna mööda Lagedi jõge kas wõi kuni Kose-Uuemõisani (aga ainult jõekalda omaniku loal.) Seal wõib isegi forelle saada.
Hea õngitsemise koht on ka Waidas. Püüda wõib Hüüru jões ja ka Wasalemma jões on kalu, samuti jões Madise kiriku all, Paldiski lähedal. Jägala jõgi, Keila, Kehra jne. (nimetame jõgesid mitte nende üldnime, waid koha nimetuse järele). Igal juhtumil kokkulepe weekogu omanikuga tuleb odawam, kui maksta seltsiliikme maksu. Sest peab teadma, et näit. Tallinna Jahimeeste Seltsi kalastusspordi sektsiooni liikmemaks
on 50 kr. aastas.