Varastatud prints
Kotkaveski tekkimise kohta liigub legend, mis ilmus ka trükitult 1840. a. Stavenhageni poolt väljaantud “Livländische Ansicht’is”. Legend jutustab Rootsi sõjaväelasest, kes pärast pikki sõjakäike ja rikkalikku tasu oli asunud jäävalt elama siia idüllilisse vaikusesse. Rootsi kindral oli suur jahimees, kes meelsasti lentsis mööda metsi, püss õlal.
Ühel ilusal suvisel päeval, millal päike põletas pilvitust taevast kuumalt, sattus kindral oma jalutuskäigul jõe kaldale. Vaadates juhuslikult taeva poole, silmas ta oma hämmastuseks suurt kotkast kes oma küüntes kandis väikest last. Esimeseks mõtteks oli vanal sõjamehel kotka mahalaskmine, kuid selleks puudusid tal kuulid. Viivitamata rebis ta oma jahikuue eest hõbenööbi, laadis sellega püssi ja tulistas. Ning vaata imet: kuul tabaski! Kotkas päästis lapse lahti oma küüntest ja lendas edasi. Õnneks kukkus laps jõkke ja ei saanud mingit viga. Tema kaelas olevast kuldtahvlikesest selgus, et laps oli kuninga poeg kaugelt maalt. Viivitamatult rakendas kindral neli hobust ja ruttas kuninga juure. Riigis valitses suur lein printsi kadumise pärast. Seda suurem oli rõõm, kui Rootsi kindral tõi lapse tagasi. Kuningas pakkus talle tasuks kulda ja hõbedat ning kalliskive, kuid õilis rüütel keeldus kõigest. Oma maale tagasi sõites asutas ta Valgejõe kaldale, sinna, kuhu lapsuke oli kukkunud, veski ja nimetas selle Kotkaveskiks. (Rahvaleht, 5 veebruar 1940)
