Tuntud tööstur ja seltskonnategelane direktor Georg Tofer-Toriveri. Sündis 17. jaanuaril 1875. a. Sindis, Pärnumaal. Lõpetanud kohaliku algkooli, siirdus ta Harkovi, kus juba 18-a. nooremehena alustas ärilist tegevust, töötades mitmes hulgimüügiäris ja 1892—1897. a. iseseisvalt kaubandusagendina. 1897. a. asutas ta noorema venna Augustiga iseseisva agentuur- ja engros-riideäri Vennad Toferi firma all, millel hiljem olid osakonnad ka Peterburis ja Moskvas. Neid ärisid pidas T. kuni 1918. a., mil ta oli sunnitud Venemaalt põgenema. Esialgselt siirdus ta Konstantinoopoli ja sealt Londoni, tegutsedes edasi kaubanduslikul alal. Eestisse tuli T. 1922. a. Siin avas ta uuesti Vennad Toferi suuräri, kuna hiljem omandas a.-s. Kanguri kudumisvabriku ja 1932. a. puuvilla ketramise ja kudumise vabriku Raevalla tänaval. Elavalt on juubilar võtnud osa seltskondlikust elust. Kauemat aega on ta juhtivalt olnud tegev Centum-Klubis, Rotary-Klubis, Tallinna Jahimeeste Seltsis ja paljudes teistes organisatsioonides. (Päewaleht, nr. 14, 16 jaanuar 1940)
Georg omas külas palju maad. See oli elava fantaasia, mitmekülgsete huvide ja kõikvõimalike plaanidega mees, kes liikus kõrgemas seltskonnas, reisis palju, jäljendas aristokraatlikke härrasmehi, püüdis kala, kogus vana portselani ja relvi ning kirjutas oma perekonnanime enda poolt välja mõeldud liitega Tofer-Torivere (Tori oli Toferite koduvald), tellis endale pidulikeks puhkudeks komplekti Tori rahvariideid, ehitas Loksa lähedale inglise lordide stiilis mõisa, mis oli rahvuslikus stiilis ja suguvõsa märkidega. Tal ei olnud küll head haridust, aga ta oli lugenud palju ja püüdis viia ellu erinevaid teooriaid kõige ootamatumates valdkondades alates hobusekasvatusest kuni maailma ajalooni välja. Kõige selle juures oli ta nõrga iseloomuga, mis väljendus ka selles, et kui kuulutati välja nõukogude võim, laskis ta end 6.augustil 1940 Kotka veskil maha. Räägitakse, et Georg olevat lasknud ehitada munakividest tee, et kui ta kõrtsist hobusega tuli, siis rataste kolin andis varakult teenijatele teada tema tulekust, et olla valmis vastuvõtuks. (Teksti autor: Maire Kivistu)